Õppimise neurobioloogilistest alustest

Märkmed G. Arro TLÜ loengust "Õppimine ja individuaalsed erinevused"

Nende märkmete teaduspõhisele mõistmisele ja seostamisele tuleb kasuks Jaan Aru video Ajust ja õppimisest ära vaatamine

• Geenid ja keskkond - keskkond määrab selle, kus geenid välja löövad. Geene saab võimendada. Viletsaid geene saab paremaks heas keskkonnas, head geenid võivad viletsas keskkonnas manduda.
• Õppimine on raske, sest aju ei taha ennast muuta, ümber kujundada, kuna see nõuab ressurssi. 20% keha poolt tarbitavast toidust kulutab ära aju, kuna vajab töötamiseks rasva ja suhkrut.
• Aju õpib läbi tegevuse. Oskuse ajus kinnistab tegevuse kordamine. Õppimise saab toimuda, kui laps kogeb oma tegevuses edu. Edu ülesande täitmisel ja õpetaja positiivne tagasiside käivitavad ajus tunnustamise süsteemi, mis vabastab ajus dopamiini. Dopamiin omakorda suurendab lapse vajadust tegevust korrata, suurendab motivatsiooni ja koos sellega ka tähelepanu.
• Kui laps segab tundi, siis ta aju ei saa dopamiini, st ta ei saa õpetajaga seotust.
• Seotuse puudus tekib, kui mõtestatus ja kompetentsus puuduvad. Uuringud näitavad, et kõigepealt peab oskama ja siis tekib huvi (mitte vastupidi). Sundimine ei aita. Eesmärk, põhjendatus (mõtestatus) peavad olema kõigepealt selged.
• Õpilased saavad ka muud moodi dopamiini ajus vabastada, mis ei ole õppimisega seotud, nt õpetajat kiusates või endale tähelepanu tõmmates.
• Õpilase alandamine, hirmutamine, tänitamine - selle tagajärjel tunneb laps end ohustatuna. Hirmuga ei õpeta kedagi.
• Õpitu meelde jäämiseks on vajalik seoste tekkimine.
• Laps peab olema õppimiseks aktiivne, aga väline passiivsus ei tähenda ilmtingimata, et aju ei ole aktiivne.
• Ülesanded peavad olema kohandatud eelteadmistele.
• Õppijale ei tohi peale suruda tempot. Kõik peavad saama teha omas tempos. Kui mõni õpilane on hädas, peab ta saama oma muret vaikselt õpetajale öelda.
• Ajule tuleb anda võimalus ise vastuseid leida.
• Iga tund peaks olema individualiseeriv. Midagi peab olema sellist, millega saavad kõik hakkama, aga kõik peavad ka pingutama. Igas ülesandes sees peab olema midagi, et kõik jääksid jänni.
  
• Aju õpib väga aeglaselt. Kerge kiire sooritus ei näita õppimist, selliselt hakkama saavatele lastele peaks andma raskemaid ülesandeid.
• Kiirematele antakse lisaülesandeid. Kahjuks näevad õpilased seda karistusena, mitte võimalusena saada parimaks. Seda peaks neile selgitama!
• Ütle lapsele sel hetkel, kui tal on raske - et nüüd sa õpidki! Ära kiida, ära laida, räägi asjast! Õppimise tunne ongi ebamugav, aga see ebamugav tunne peab olema turvaline.
• Õpetaja mõju on tohutult suur, sõltumata sellest, mis kodust laps tuleb. Kui laps koolis kasvõi paar tundi tunneb end koolis  turvaliselt, saab temast parem inimene.

Kõige olulisem kokkuvõtvalt:

• Õpetamisprotsessis on esimene asi suhe.
• Oluline on see, kuidas õpilane ennast tunneb, mitte mida õpetaja teeb. Õpetamine ei ole oma oskuste demonstreerimine.
• Õpetaja peab põhjendama kodust tööd - miks seda peab tegema? Koduse tööga muuhulgas õpitakse  ka õppima ja harjutakse iseseisvalt õppima.
• Kiida pingutust, mitte sooritust.
• Anna võimetekohaseid ülesandeid.
• Stressis olev aju ei saa õppida. Keskkond peab olema stressivaba.
• Uuringute põhjal on kõige paremad tulemused neis koolides, kus autonoomia on suur ja kontrollifunktsioon väike. Neis koolides on ka kõige suurem koolirõõm.