Ajust ja õppimisest

Märkmeid ajust ja õppimisest 
Allikad:
Jaan Aru loeng "Kuidas aju õpib"
TLÜ-s Grete Arro kursusel "Õppimine ja individuaalsed eripärad" õpitu

• Inimese ajus on lugematul hulgal neuroneid ehk närvirakke. Kõik need närvirakud on kuidagi omavahel seotud, mitte korrapäraselt, vaid lugematul hulgal seoste ehk närviahelate kaudu. Need ahelad ehk seosed on tekkinud meie elu jooksul tänu õppimisele, kordamisele, meenutamisele, harjutamisele, kogemisele. See on suur ühenduste rägastik. Kõik, mis me teame ja oskame, on selles rägastikus kirjas.
• Õpetamine on õpilaste aju muutmine. Mõtlemise ajal tekivad ajus õiged seosed.
• Aju ei ole algselt mõeldud koolitunnis õppimiseks, vaid evolutsioonis ellu jäämiseks. Aju on arenenud koos inimese arenguga ja aju eesmärk ei ole algselt olnud lihtsalt faktide talletamine. Faktid jäävad meelde seoses emotsiooniga ja neid saab kasutada siis, kui seda teadmist sarnase emotsiooni tekkides jälle vaja läheb. Emotsioonid on tugev relv õpitava salvestamiseks. Kiitus on positiivne emotsioon, mis aitab salvestada õpitud mustreid.
• Aju õpib läbi tegevuse. Õppimine saab toimuda, kui laps kogeb oma tegevuses edu. Edu ülesande täitmisel ja õpetaja/lapsevanema positiivne tagasiside käivitavad ajus tunnustamise süsteemi, mis vabastab ajus dopamiini. Dopamiin omakorda suurendab lapse vajadust tegevust korrata, suurendab motivatsiooni ja koos sellega ka tähelepanu.
• Püsimällu salvestamise viisid: kordamine, testimine (meenutamine), seoste tekkimine.
• Tegevuse kordamine kinnistab oskuse ajus. Oluline on korrata iga kord mingit aspekti/lähenemisnurka/konteksti muutes. Sellisel juhul leiab aju olukorra muutudes ikkagi vajaliku informatsiooni üles.
• Kui mingit tegevust lihtsalt samamoodi (ühtemoodi) korrata, siis muutub see rutiinseteks/automaatseteks, me isegi ei mõtle seda tehes enam sellele, mida me teeme.
• Mõnede laste ajud vajavad närviahelate tekkimiseks rohkem kordamisi kui teised. See ei ole seotud ainult konkreetse oskuse õppimisega, vaid ka käitumise ja emotsioonide kontrollimisega, sealhulgas lapse võimega osaleda õppes koos klassikaaslastega.
• Tähelepanu on oluline, tänu sellele jääb õpitu paremini püsimällu. Kui lapsel kipub tähelepanu hajuma, siis tuleb harjutada/õpetada teda seda tagasi tooma.
• Õppimise jaoks on kõige parem uue teadmise seostamine olemasolevaga, nii muutuvad seosed ajus tugevamaks. Ükski teadmine/oskus/fakt ei jää mällu nii, nagu ta salvestamise hetkel oli. Uue õppimisel see ühenduste muster muutub. Seoste tekkimine on vajalik, et õpitu meelde jääks.
• Meenutamine on õppimise juures kõige olulisem tegevus. See on aktiivne protsess, varasemalt õpitu rekonstrueerimine, mis toetub varasematele teadmistele.
• Intelligentsus on arendatav. Areng toimub ühest küljest läbi kogemuse, teisalt mõjutab keskkond (nt kaksikud, kes olude sunnil kasvavad eri peredes/keskkondades võivad areneda täiesti erinevalt)
• Kui õppimine ei ole mõtestatud (põhjendatud, eesmärgistatud), siis ei teki lapsel seotuse tunnet, et tema on osaline õppimises (see on siis nagu lapsevanema ja õpetaja asi).
• Kas lapsel peab olema kõigepealt huvi, et ta hakkaks õppima/oskama? Ei! Uuringud on näidanud, et lapsel tekib huvi alles siis, kui ta kõigepealt näeb, et ta juba natuke oskab (mitte vastupidi)! Sundimine ei aita.
• Tuleb anda võimalus ajul ise vastuseid leida, ise pusida! Näidisülesanne võib abiks olla, aga alles peale seda, kui laps on kõigepealt proovinud ise lahendust leida. Aega peab olema. Stressi ei tohi olla.
• Kodused tööd on vajalikud, sest nende tegemisega õpitakse muuhulgas ka õppima, harjutakse iseseisvalt õppima.
• Selleks, et aju õpiks, on vaja 1) pingutamist; 2) vigade tegemist.
• Uni on väga vajalik! Une ajal teadmised salvestuvad ja seosed tugevnevad.

Puuviljakärbse aju